Võilillevein käib, uued plaanid töös - kadakamarjad!

Rabarberivarred veel kosuvad...
Suvepilt Lätist :)

Kaunis aasta-aeg on käes ja kui hea on elada soojas, lõhnavas ja linnulalulises Eesti suves! Mitmed tööd ja muud asjad on meie peret linnas hoidnud, aga ega see suvekodusse mineku aeg ka kaugel ei ole. Natuke käivad mõtted ka metsa-andide suunas, ja mida meie suvekodu ümbruses hulgana leida võib ja mis väga vähe kasutamist leiavad, on kadakamarjad. Aga nendest allpool.

Võilillevein käib hoogsalt, virre on sama näoga kui alguses ehk hele rohekaskollane ja läbipaistmatu. Mullid tulevad endiselt hea tempoga, seega veini käimapanekul mingeid vigu ei olnud. Natuke oli mul hirmu oma pudeli vana-aegse pesumeetodi osas. Moodsad ajad soovitavad kasutada käärimisnõu töötlemiseks puhastuse ja desinfitseerimise vahendit VWP. „Seemi“ poes sellist kraami mulle ei pakutud ja tegelikult olen oma kuuma vee ja söögisooda lahuse meetodi ja pesululemusega väga rahul. Natuke keemiat jälle vähem :)

Isa veinitegemise ajast ei mäleta ma ühtegi hallitusega lõppenud veinivirret, aga äkki on aeg minu lapsepõlvemälestused juba katnud kuldse uduga ning olen igasugused ebaõnnestumised unustanud. Alateadvuses siiski mingi mälestus hoiatas, et kogu ettevalmistus peab olema hästi puhtalt tehtud. Koduveini tegemine on kindlasti ka veidi hasartne protsess ehk mitte päris kindla peale minek.

Täna veel rabarberivarred kosuvad peenral, aga varsti lähevad nad pudelisse. Praegu otsin retsepti, mis mulle õige ja hea tunduks.

Mul on väga põnev isa raamat, välja antud 1895 aastal „Sakala“ lisana; ja „ Kodumaa marjad“ välja antud Haapsalu „Majapidaja“ kirjastuses 1912 aastal. Kahjuks seal rabarberitest veel ei räägita, aga mulle tundus kasulik lugeda lõike kadakamarjadest ja loodan, et see võib ka teistele huvi pakkuda.

Kadakamarjad on tuntud raviomaduste poolest, aga nukker tähelepanek, et Eestis osatakse kadakamarju väga vähe kasutada, oli tõde 20.sajandi alguses ning kehtib täiel määral ka sada aastat hiljem ehk tänapäeval. Lõviosa Eestis rohkelt leiduvatest kadakamarjadest jääb korjamata, ainult väike osa korjatakse apteekide ja lihatööstuse tarbeks. Kui püüda meenutada kadakamarja kasutust, siis täiskasvanud teavad seda kindlasti kui „tuliviina“ ehk džinni koostisosa, marja söögiks tarvitamisest on väga vähe teada.

Eelmisel sajandil kasutati Sileesias ja Böömimaal vähese veega keedetud ja läbi jõhvsõela aetud kadakamarja moosi leivamäärdena. Seda moosi võib vähese suhkruga maitsestada. Järelejäänud seemntest saab valmistada joogiks kadakamarjavett ja kadakamarja siirupit. Seemnetest saab ka eeterlikku kadakamarja õli, mis ravib liigesehaigusi ja on hea putukahammustuste raviks. Kadaka juurtest ja kadakapuust saadi samuti õli, nn „kaadeõli“, mida määriti mõned tilgad tööloomade kõhu alla ja nina ümber, et kuuma ilmaga parmud ja kihulased loomadest eemale hoida.

Vene köögis on tähtis osa lahjadel kääritatatud kaljadel. Kadakamarja kali on eeldatavalt üks suurepärane sooja ilma kosutus, mida tasub ka tänapäeval kodustes tingimustes ise teha ja januga juua. Kahjuks selles vanas raamatus retsepti ei antudki. Kui olen kadakamarja kalja tegemise ise järele proovinud, panen aruande ka märkmikusse kirja.

Kadakamarjad on rahvameditsiinis tuntud eelkõige kõhuhädade leevendajad ehk „nõrga seedimise“ kosutajad. Igapäevane mõne kadakamarja söömine tuleks meile kõigile ainult kasuks. Marjade asemel võiks ka proovida ka kadakamarjamoosi, mida saab leivale määrida. Siin siis vanast raamatust valmistamisõpetus:

Kadakamarja moos

Kadakamarjad pannakse vähese veega tulele ja keedetakse pehmeks. Pehmeks keenud marjad hõõrutakse läbi tiheda jõhvsõela nii et seemned sõlelale jäävad. Läbipressitud marja püree lastakse veel kord keema, jahutatakse ja pannakse purkidesse. Soovi korral võib teisel keetmisel pisut maitse järele suhkrut lisada. Moosi süüakse leivaga.