Keskpäevane võilillevein

Võilill on vana-prantsuse keeles dens Leonis ehk lõvi hammas. Sama nimi on võilillel ka vanainglise keeles. Nimi tuleb võilillelehe liigestatud leheservast, mille sakid meenutavad teravaid hambaid.
Ameerikas kasutatakse võilillelehti toiduks ka aurutatult. Nii pikeneb võilillede kasutusaeg, sest värskelt sobivad salatisse ainult noored lehed, aurutamine tasandab pisut lehtede kibekat maitset. Siiski on võililled ikkagi kevadel ja varasuvel söögilauale panekut väärt
Täna pakun oma märkmikus kaks Ameerika võililleveini retsepti. Võililleaeg ei ole veel läbi ja nii tasub vaadata ja võrrelda, kuidas Uuel Mandril võililleveini tehakse. Retsepte ja soovitusi on väga palju, koguni nii palju, et valiku tegemine on päris raske. Siin on kaks suhteliselt lihtsat ja minu isa võililleveini valmistamismeetodile sarnast retsepti. Erinevus on selles, et Keskpäevase võililleveini retseptis ei ole sidrunhapet ja happeliseks lisandiks on apelsinimahl, mis koos apelsini oranžide kooreribadega annavad võililleveini pisut lamedale maitsele särtsakamat jumet. Mina prooviksin kindlasti asendada poole apelsinimahlast rabarberimahlaga. Aga vana originaalretsept on kindlasti väärtus omaette.

Keskpäevane võilillevein

5 liitrit võililleõisi
3,2 kg kristallsuhkrut
5 suurt apelsini
10 liitrit vett
veinipärmi (ja pärmitoitainet 1 spl)

See on traditsiooniline retsept „Keskpäevase võililleveini“ valmistamiseks, ja nii nagu nimigi ütleb, tuleb võililled korjata keskpäeval, kui need on täielikult avatud.
Korja võililleõied ja alusta kohe veinivalmistamisega: Pane vesi keema ja kuni see soojeneb, puhasta õienuppe ja eemaldada nii palju rohelisi tupplehti kui võimalik. Originaalretsept nõuab viis liitrit kroonlehti ja ainult kroonlehti. Siiski annab roheline materjal võililleveini maitsele selle tabamatu miski ehk je ne sais quoi.
Vala keev vesi lilledele, kata riidega ja jäta nii kaheks päevaks seisma. Pane tähele: Ära hoia segu rohkem kui kaks päeva. Vala tõmmanud segu tagasi potti ja lase keema tõusta. Lisa apelsinide oranž koor, valget kooreosa ei tohi kasutada. Keeda segu kümme minutit. Kurna vedelik läbi õhukese riide või jõhvsõela pudelisse või muusse käärimisnõusse, millesse on lisatud vajalik suhkrukogus. Lahusta suhkur veinivirret liigutades. Kui segu on jahtunud, apelsinidest pressitud mahl ja veinipärm. Paigalda käärimistoru ja oota kuni käärimine on täielikult lõppenud. Selita veini ja hoia pudelis jahedas kohas vähemalt kuus kuud. Veinigurmaanid kinnitavad, et kui pikendada valmis veini hoidu aastani, paraneb veini maitse tohutult.
Kohandatud retsept C.J.J. Berry's First Steps in Winemaking

Lihtne võilillevein

4 liitrit võililleõisi
1600 grammi kristallsuhkrut
14 grammi sidrunhapet
1 tl pärmi toitainet
4 liitrit vett
veinipärmi


Pane vesi keema. Vahepeal pese võililled ja eemalda varrejäänused ja tupplehed. Pane võililled nõusse ja vala peale keev vesi. Lisa suhkur, sidrunhape ja pärmi toitaine. Sega hästi kuni suhkur on lahustunud. Kata nõu riidega ja lase seista üleöö. Nõruta virre ja pigista ka kergelt segust vedelik välja. Lisa veinipärm, kata anum ja oota, kuni jõuline käärimine lõpeb. Siis sega veinivirret ja paigalda käärimistoru. Hoia, kuni vein puhastub ja pärm settib. Ime voolikuga vein ümber teise pudelisse ja paigalda uuesti käärimistoru. Toimi nii iga kahe kuu tagant kuni veinipudeli põhjale ei moodustu enam uut setet. Oota veel kaks nädalat ja villi vein pudelitesse. Selliselt valmistatud vein parandab kuni 2 aastat.
Kohandatud retsept: Julius H. Fessler's Guidelines.

Võilillevein käib, uued plaanid töös - kadakamarjad!

Rabarberivarred veel kosuvad...
Suvepilt Lätist :)

Kaunis aasta-aeg on käes ja kui hea on elada soojas, lõhnavas ja linnulalulises Eesti suves! Mitmed tööd ja muud asjad on meie peret linnas hoidnud, aga ega see suvekodusse mineku aeg ka kaugel ei ole. Natuke käivad mõtted ka metsa-andide suunas, ja mida meie suvekodu ümbruses hulgana leida võib ja mis väga vähe kasutamist leiavad, on kadakamarjad. Aga nendest allpool.

Võilillevein käib hoogsalt, virre on sama näoga kui alguses ehk hele rohekaskollane ja läbipaistmatu. Mullid tulevad endiselt hea tempoga, seega veini käimapanekul mingeid vigu ei olnud. Natuke oli mul hirmu oma pudeli vana-aegse pesumeetodi osas. Moodsad ajad soovitavad kasutada käärimisnõu töötlemiseks puhastuse ja desinfitseerimise vahendit VWP. „Seemi“ poes sellist kraami mulle ei pakutud ja tegelikult olen oma kuuma vee ja söögisooda lahuse meetodi ja pesululemusega väga rahul. Natuke keemiat jälle vähem :)

Isa veinitegemise ajast ei mäleta ma ühtegi hallitusega lõppenud veinivirret, aga äkki on aeg minu lapsepõlvemälestused juba katnud kuldse uduga ning olen igasugused ebaõnnestumised unustanud. Alateadvuses siiski mingi mälestus hoiatas, et kogu ettevalmistus peab olema hästi puhtalt tehtud. Koduveini tegemine on kindlasti ka veidi hasartne protsess ehk mitte päris kindla peale minek.

Täna veel rabarberivarred kosuvad peenral, aga varsti lähevad nad pudelisse. Praegu otsin retsepti, mis mulle õige ja hea tunduks.

Mul on väga põnev isa raamat, välja antud 1895 aastal „Sakala“ lisana; ja „ Kodumaa marjad“ välja antud Haapsalu „Majapidaja“ kirjastuses 1912 aastal. Kahjuks seal rabarberitest veel ei räägita, aga mulle tundus kasulik lugeda lõike kadakamarjadest ja loodan, et see võib ka teistele huvi pakkuda.

Kadakamarjad on tuntud raviomaduste poolest, aga nukker tähelepanek, et Eestis osatakse kadakamarju väga vähe kasutada, oli tõde 20.sajandi alguses ning kehtib täiel määral ka sada aastat hiljem ehk tänapäeval. Lõviosa Eestis rohkelt leiduvatest kadakamarjadest jääb korjamata, ainult väike osa korjatakse apteekide ja lihatööstuse tarbeks. Kui püüda meenutada kadakamarja kasutust, siis täiskasvanud teavad seda kindlasti kui „tuliviina“ ehk džinni koostisosa, marja söögiks tarvitamisest on väga vähe teada.

Eelmisel sajandil kasutati Sileesias ja Böömimaal vähese veega keedetud ja läbi jõhvsõela aetud kadakamarja moosi leivamäärdena. Seda moosi võib vähese suhkruga maitsestada. Järelejäänud seemntest saab valmistada joogiks kadakamarjavett ja kadakamarja siirupit. Seemnetest saab ka eeterlikku kadakamarja õli, mis ravib liigesehaigusi ja on hea putukahammustuste raviks. Kadaka juurtest ja kadakapuust saadi samuti õli, nn „kaadeõli“, mida määriti mõned tilgad tööloomade kõhu alla ja nina ümber, et kuuma ilmaga parmud ja kihulased loomadest eemale hoida.

Vene köögis on tähtis osa lahjadel kääritatatud kaljadel. Kadakamarja kali on eeldatavalt üks suurepärane sooja ilma kosutus, mida tasub ka tänapäeval kodustes tingimustes ise teha ja januga juua. Kahjuks selles vanas raamatus retsepti ei antudki. Kui olen kadakamarja kalja tegemise ise järele proovinud, panen aruande ka märkmikusse kirja.

Kadakamarjad on rahvameditsiinis tuntud eelkõige kõhuhädade leevendajad ehk „nõrga seedimise“ kosutajad. Igapäevane mõne kadakamarja söömine tuleks meile kõigile ainult kasuks. Marjade asemel võiks ka proovida ka kadakamarjamoosi, mida saab leivale määrida. Siin siis vanast raamatust valmistamisõpetus:

Kadakamarja moos

Kadakamarjad pannakse vähese veega tulele ja keedetakse pehmeks. Pehmeks keenud marjad hõõrutakse läbi tiheda jõhvsõela nii et seemned sõlelale jäävad. Läbipressitud marja püree lastakse veel kord keema, jahutatakse ja pannakse purkidesse. Soovi korral võib teisel keetmisel pisut maitse järele suhkrut lisada. Moosi süüakse leivaga.