Keskpäevane võilillevein

Võilill on vana-prantsuse keeles dens Leonis ehk lõvi hammas. Sama nimi on võilillel ka vanainglise keeles. Nimi tuleb võilillelehe liigestatud leheservast, mille sakid meenutavad teravaid hambaid.
Ameerikas kasutatakse võilillelehti toiduks ka aurutatult. Nii pikeneb võilillede kasutusaeg, sest värskelt sobivad salatisse ainult noored lehed, aurutamine tasandab pisut lehtede kibekat maitset. Siiski on võililled ikkagi kevadel ja varasuvel söögilauale panekut väärt
Täna pakun oma märkmikus kaks Ameerika võililleveini retsepti. Võililleaeg ei ole veel läbi ja nii tasub vaadata ja võrrelda, kuidas Uuel Mandril võililleveini tehakse. Retsepte ja soovitusi on väga palju, koguni nii palju, et valiku tegemine on päris raske. Siin on kaks suhteliselt lihtsat ja minu isa võililleveini valmistamismeetodile sarnast retsepti. Erinevus on selles, et Keskpäevase võililleveini retseptis ei ole sidrunhapet ja happeliseks lisandiks on apelsinimahl, mis koos apelsini oranžide kooreribadega annavad võililleveini pisut lamedale maitsele särtsakamat jumet. Mina prooviksin kindlasti asendada poole apelsinimahlast rabarberimahlaga. Aga vana originaalretsept on kindlasti väärtus omaette.

Keskpäevane võilillevein

5 liitrit võililleõisi
3,2 kg kristallsuhkrut
5 suurt apelsini
10 liitrit vett
veinipärmi (ja pärmitoitainet 1 spl)

See on traditsiooniline retsept „Keskpäevase võililleveini“ valmistamiseks, ja nii nagu nimigi ütleb, tuleb võililled korjata keskpäeval, kui need on täielikult avatud.
Korja võililleõied ja alusta kohe veinivalmistamisega: Pane vesi keema ja kuni see soojeneb, puhasta õienuppe ja eemaldada nii palju rohelisi tupplehti kui võimalik. Originaalretsept nõuab viis liitrit kroonlehti ja ainult kroonlehti. Siiski annab roheline materjal võililleveini maitsele selle tabamatu miski ehk je ne sais quoi.
Vala keev vesi lilledele, kata riidega ja jäta nii kaheks päevaks seisma. Pane tähele: Ära hoia segu rohkem kui kaks päeva. Vala tõmmanud segu tagasi potti ja lase keema tõusta. Lisa apelsinide oranž koor, valget kooreosa ei tohi kasutada. Keeda segu kümme minutit. Kurna vedelik läbi õhukese riide või jõhvsõela pudelisse või muusse käärimisnõusse, millesse on lisatud vajalik suhkrukogus. Lahusta suhkur veinivirret liigutades. Kui segu on jahtunud, apelsinidest pressitud mahl ja veinipärm. Paigalda käärimistoru ja oota kuni käärimine on täielikult lõppenud. Selita veini ja hoia pudelis jahedas kohas vähemalt kuus kuud. Veinigurmaanid kinnitavad, et kui pikendada valmis veini hoidu aastani, paraneb veini maitse tohutult.
Kohandatud retsept C.J.J. Berry's First Steps in Winemaking

Lihtne võilillevein

4 liitrit võililleõisi
1600 grammi kristallsuhkrut
14 grammi sidrunhapet
1 tl pärmi toitainet
4 liitrit vett
veinipärmi


Pane vesi keema. Vahepeal pese võililled ja eemalda varrejäänused ja tupplehed. Pane võililled nõusse ja vala peale keev vesi. Lisa suhkur, sidrunhape ja pärmi toitaine. Sega hästi kuni suhkur on lahustunud. Kata nõu riidega ja lase seista üleöö. Nõruta virre ja pigista ka kergelt segust vedelik välja. Lisa veinipärm, kata anum ja oota, kuni jõuline käärimine lõpeb. Siis sega veinivirret ja paigalda käärimistoru. Hoia, kuni vein puhastub ja pärm settib. Ime voolikuga vein ümber teise pudelisse ja paigalda uuesti käärimistoru. Toimi nii iga kahe kuu tagant kuni veinipudeli põhjale ei moodustu enam uut setet. Oota veel kaks nädalat ja villi vein pudelitesse. Selliselt valmistatud vein parandab kuni 2 aastat.
Kohandatud retsept: Julius H. Fessler's Guidelines.

Võilillevein käib, uued plaanid töös - kadakamarjad!

Rabarberivarred veel kosuvad...
Suvepilt Lätist :)

Kaunis aasta-aeg on käes ja kui hea on elada soojas, lõhnavas ja linnulalulises Eesti suves! Mitmed tööd ja muud asjad on meie peret linnas hoidnud, aga ega see suvekodusse mineku aeg ka kaugel ei ole. Natuke käivad mõtted ka metsa-andide suunas, ja mida meie suvekodu ümbruses hulgana leida võib ja mis väga vähe kasutamist leiavad, on kadakamarjad. Aga nendest allpool.

Võilillevein käib hoogsalt, virre on sama näoga kui alguses ehk hele rohekaskollane ja läbipaistmatu. Mullid tulevad endiselt hea tempoga, seega veini käimapanekul mingeid vigu ei olnud. Natuke oli mul hirmu oma pudeli vana-aegse pesumeetodi osas. Moodsad ajad soovitavad kasutada käärimisnõu töötlemiseks puhastuse ja desinfitseerimise vahendit VWP. „Seemi“ poes sellist kraami mulle ei pakutud ja tegelikult olen oma kuuma vee ja söögisooda lahuse meetodi ja pesululemusega väga rahul. Natuke keemiat jälle vähem :)

Isa veinitegemise ajast ei mäleta ma ühtegi hallitusega lõppenud veinivirret, aga äkki on aeg minu lapsepõlvemälestused juba katnud kuldse uduga ning olen igasugused ebaõnnestumised unustanud. Alateadvuses siiski mingi mälestus hoiatas, et kogu ettevalmistus peab olema hästi puhtalt tehtud. Koduveini tegemine on kindlasti ka veidi hasartne protsess ehk mitte päris kindla peale minek.

Täna veel rabarberivarred kosuvad peenral, aga varsti lähevad nad pudelisse. Praegu otsin retsepti, mis mulle õige ja hea tunduks.

Mul on väga põnev isa raamat, välja antud 1895 aastal „Sakala“ lisana; ja „ Kodumaa marjad“ välja antud Haapsalu „Majapidaja“ kirjastuses 1912 aastal. Kahjuks seal rabarberitest veel ei räägita, aga mulle tundus kasulik lugeda lõike kadakamarjadest ja loodan, et see võib ka teistele huvi pakkuda.

Kadakamarjad on tuntud raviomaduste poolest, aga nukker tähelepanek, et Eestis osatakse kadakamarju väga vähe kasutada, oli tõde 20.sajandi alguses ning kehtib täiel määral ka sada aastat hiljem ehk tänapäeval. Lõviosa Eestis rohkelt leiduvatest kadakamarjadest jääb korjamata, ainult väike osa korjatakse apteekide ja lihatööstuse tarbeks. Kui püüda meenutada kadakamarja kasutust, siis täiskasvanud teavad seda kindlasti kui „tuliviina“ ehk džinni koostisosa, marja söögiks tarvitamisest on väga vähe teada.

Eelmisel sajandil kasutati Sileesias ja Böömimaal vähese veega keedetud ja läbi jõhvsõela aetud kadakamarja moosi leivamäärdena. Seda moosi võib vähese suhkruga maitsestada. Järelejäänud seemntest saab valmistada joogiks kadakamarjavett ja kadakamarja siirupit. Seemnetest saab ka eeterlikku kadakamarja õli, mis ravib liigesehaigusi ja on hea putukahammustuste raviks. Kadaka juurtest ja kadakapuust saadi samuti õli, nn „kaadeõli“, mida määriti mõned tilgad tööloomade kõhu alla ja nina ümber, et kuuma ilmaga parmud ja kihulased loomadest eemale hoida.

Vene köögis on tähtis osa lahjadel kääritatatud kaljadel. Kadakamarja kali on eeldatavalt üks suurepärane sooja ilma kosutus, mida tasub ka tänapäeval kodustes tingimustes ise teha ja januga juua. Kahjuks selles vanas raamatus retsepti ei antudki. Kui olen kadakamarja kalja tegemise ise järele proovinud, panen aruande ka märkmikusse kirja.

Kadakamarjad on rahvameditsiinis tuntud eelkõige kõhuhädade leevendajad ehk „nõrga seedimise“ kosutajad. Igapäevane mõne kadakamarja söömine tuleks meile kõigile ainult kasuks. Marjade asemel võiks ka proovida ka kadakamarjamoosi, mida saab leivale määrida. Siin siis vanast raamatust valmistamisõpetus:

Kadakamarja moos

Kadakamarjad pannakse vähese veega tulele ja keedetakse pehmeks. Pehmeks keenud marjad hõõrutakse läbi tiheda jõhvsõela nii et seemned sõlelale jäävad. Läbipressitud marja püree lastakse veel kord keema, jahutatakse ja pannakse purkidesse. Soovi korral võib teisel keetmisel pisut maitse järele suhkrut lisada. Moosi süüakse leivaga.

Võilillevein või kirvesupp?

Veinivirre on tänaseks nädala jagu pudelis käärinud. Jälgin veini mulksumist ja võimalikke pudeli sisu muutusi hoolikalt - kuni rabarberite valmimiseni on mul veinivalmistamise asjus väga vähe teha. Mingeid silmaga nähtavaid muudatusi pudelis näha ei ole. Käärimine oli nädala algul väga äkiline, nüüd on see mulksumine kuidagi mahedam, aga pidev.

Mõtlesin, et tasuks ka kokku arvutada, millised kulutused minu võililleveiniteoga kaasas käivad.
Korduvkasutatavad vahendid

Käärimisnõu e. suur pudel - olemas
Mulksumistoru – 1,15 €
Sifoontoru-kurnamisvoolik – 4,50 €
Kummikork pudelile – 1,60 €

Ühekordsed kulud loodetavasti 20 liitri veini valmistamiseks:

Võililleõied – 2 tundi korjamist
Suhkur 5 kg – 5*1,18 = 5,90 €
Sidrunhape 2* 1,60 = 3,20 €
Sidrunid 1,7 kg 1,7* 2,23 = 3,79 €
Rosinad 2 pk 2*1,85 = 3,70 €
Veinipärm 1 pk 1,41 €

Kokku: 25,25 €

Minu jaoks on õige kohe kuluks arvestada ka veini valmistamistarvete maksumus. Ma ei tea, kas minu võililleveini tegu jääb ühekordseks projektiks või kasutan neid vahendeid ka järgmistel kordadel koduveini tegemiseks.

Meil Eestis on kombeks, et oma tööd kulude hulka ei arvestata. Muidugi ei taha keegi mulle võilillede korjamise eest raha maksta, seega rahaline vaste sellel korjamise tööl tõesti puudub. Mõned eurosendid peaks muidugi lisama vee ja sooja vee eest, mida kulutasin pudeli pesemiseks päris ohtralt.
Praeguste kulude juures on eeldatava võililleveiniliitri omahind 1,26 €. Palju see just ei ole, aga päris muidu samuti mitte :)
Mulle meenub tõestisündinud lugu vene ajast. Tuttava pere kasvatas tomateid, nii nagu paljud pered sel ajal tegid. Hobiks seda ei kutsutud, harrastuseks ka mitte ja läks palju aastaid, enne kui Kivirähk eestlase potipõllunduse ja koriluse sündroomiga iseloomujoone üle „Eesti matuses“ nalja viskas.
Selle tuttava kasvuhoones oli kaal ja vihik, kuhu iga kasutaja pidi kirja panema konsumeerimiseks nopitud tomatite kaalu. Pereisa oli lihtsalt laia silmaringiga ja hea haridusega mees ning tahtis lõppkokkuvõttes välja arvutada koduste tomatite hinna. Kahjuks ma tulemust ei tea, vaevalt et omakasvatatud tomat poetomatist odavam tuli.
Tänapäeval on turisti omapüütud lõhekilo hind Soome või Norra kalavetel umbes 1000 eurot, kalamees saab koduses supermarketis oma kala 100 korda odavamalt osta. Jah, ma tea, ma tean! Unustamatud elamused ja side loodusega ja sääsed ja omapüütud kala maitse ja nii edasi ja nii edasi. Olen täna lihtsalt natuke viril ja nohune ja mingi sisemine kähisev hääl minu sees targutab, et minu veinitegu võib vabalt ka aia taha minna. Nüüd tuli päike välja ja otsustasin minna oma suurt veinipudelit loksutama - see tungiv soovitus oli samuti ühes veinitegemise õpetuses kirjas.

Võilillevein

Mina isa süles :)

Minu võilillevein

Kutsun ennast tänasest alates uhkelt täiskohaga koduperenaiseks, sest see ma tegelikult terve aasta juba olengi. Teine, levinum võimalus, on kutsuda ennast pensionäriks. Aga see ei meeldi mulle - ja kellele see nii väga meeldikski. Juba sõnas endas on peidus kurvameelsuse alge, et nüüd on minek ainult allamäge ja loojangu või koguni ainult haua poole. Surma ma muuseas pelgan, nii nagu minu arvates iga täiesti tavaline inimene seda teeb. Teekonna kulgemise ehk suuna kohta peaks vist ütlema, et see on juba ammu alanud – oma kolm-nelikümmend aastat tagasi. Aga meie kõigi jaoks vältimatu teekond ei pea olema sugugi ilma valguse, rõõmude ja avastusteta. Parem kui sisustame seda oma igapäevase meelepärase tegevuse ja mõnusa uue päeva ootusega.

Aga küllalt sissejuhatusest. Koduperenaine ehk siis mina ise, on jõudnud uue alguseni: Kolm päeva tagasi panin käima oma võililleveini!

Läänemaa suvekodus võilillede pööraselt kaunist ja kurvalt kasutut õitsemist vaadates tuli mulle meelde, kuidas minu isa tegi ammu-ammu võililleveini ja mina pidin korjama talle selleks palju kollaseid tupse. See vein oli kuulus ja külalistele see meeldis. Sealsamas soojuse, päikesevalguse ja silmipimestavat kollaste õite keskel otsustasin ka ise võililleveini tegemist katsetada. Isa tegi koduveini ka marjadest: punasest sõstrast, arooniast ja tikritest. Mustsõstramarjad said moosiks ja õunamahlast meil miskipärast veini ei tehtud. Veiniteo sekka juhtus ka ühekordseid „pilootprojekte“ viinamarjadest, pihlakast ja rabarbrist.

Jälle tuli vahele üks kõrvalepõige, aga tagasi võililleveini juurde! Kahjuks ma praegu veel isa paberitest tema originaalretsepti leidnud ei ole, aga võib-olla olin liiga kärsitu otsija. Isa korraliku kalligraafilise kirjaga märkmikke ja kirjablokke on päris palju ja jätkan läbivaatamist. Seni otsisin veiniretsepte ja -valmistamisviise internetist.

Võimalusi ja variante pakuti mitmeid, kombineerisin isa veiniteos kasutaud ja meeldejäänud komponente (võililleõied, kuum vesi, pärm, sidrunihape), lisasin ka uusi soovitusi (sidrunid, rosinad ja ingver) ning asendasin originaalse presspärmi moodsa veinipärmi vastu.

Esimene vastutusrikas töö oli keldris pikalt seisnud pudeli puhtaks saamine. Kasutasin selleks kuuma vee, sooda ja munakoorte segu. Seguga täidetud pudelit loksutades hõõrdus maha vana veinisade pudeliseintelt. Loputamine oli samuti pikk ja põhjalik töö, kasutasin nii kuuma vett kui vähegi võimalik. Nii veini kääritamistoru kui veinipärmi ostsin Tallinnast Seemi poest aadressiga Kadaka tee 3.

Varteta võililleõied koos roheliste tupplehtedega kallasin keeva veega üle ja jätsin nii ööseks kaane alla seisma.

Suhkrut võtsin 5 kilo, sidrunid koos koortega kaalusid umbes 1,7 kilo, siis veel 2 pakki heledaid rosinaid, paras tükk ingverit ja pool pakki veinipärmi. Kasutasin seda tavalist e. ühekomponendilist veinipärmi, mitte keerulist pärmikompleksi koos selitaja ja muude komponentidega. Keerulise komplekti kasutamisõpetus tundus lugedes liiga keeruline ja oli mõeldud veini käimapanekuks koos purustatud veinimaterjaliga. Isa pani aga võililleveini alati käima kurnatud virdega, ta kurnas võililleõie tõmmis enne pudelissepanekut ära. Tegin siis ise samamoodi, lahustasin kogu suhkrukoguse kuumas vees ja jahutasin selle enne pudelissevalamist umbes 30 kraadini. Veini koguse määrab olemasoleva pudeli maht, silma järgi peaks see olema umbes 20 liitrit. Koorisin ja tükeldasin sidrunid, viilutasin ingveri ja lasin oma kallil mehel rosinad pooleks lõigata – leidsin sellekohase tungiva soovituse internetifoorumist. Abikaasa harjutas kerget vestlust töökaaslastega: „Mida Sa eile ka põnevat tegid?“ „ Ah, niisama, lõikasin rosinaid pooleks!“ Peale kõigi koostisainete pudelissepanekut lisasin kraanivett kuni pudel oli pisut üle kumera osa täidetud. Hoidsin ühe päeva pudelit lahtiselt, pudelisuu oli kaetud kolmekordse apteegisalvrätiga. Vein hakkas hoogsalt käima- rosinad käisid pudeli sees üles ja alla nagu viuhti! Järgmisel päeval panin käärimistoru peale ja praegu mulksub see veinialge päris reipalt. Püüan veini edenemisest kirjutada ja hoian kõvasti pöialt, et minu esimene veinitegu aia taha ei läheks J Kõik kogused on mul umbes, sest ma ei usu, et päris täpne kaalumine/doseerimine üldse võimalik või väga vajalik oleks.Täna näeb võililleveini pudel, mis seisab otsese päiksevalguse eest kaitstud kohas kööginurgas, välja nii nagu sissekande alguses fotol näha on.