Võilillevein

Mina isa süles :)

Minu võilillevein

Kutsun ennast tänasest alates uhkelt täiskohaga koduperenaiseks, sest see ma tegelikult terve aasta juba olengi. Teine, levinum võimalus, on kutsuda ennast pensionäriks. Aga see ei meeldi mulle - ja kellele see nii väga meeldikski. Juba sõnas endas on peidus kurvameelsuse alge, et nüüd on minek ainult allamäge ja loojangu või koguni ainult haua poole. Surma ma muuseas pelgan, nii nagu minu arvates iga täiesti tavaline inimene seda teeb. Teekonna kulgemise ehk suuna kohta peaks vist ütlema, et see on juba ammu alanud – oma kolm-nelikümmend aastat tagasi. Aga meie kõigi jaoks vältimatu teekond ei pea olema sugugi ilma valguse, rõõmude ja avastusteta. Parem kui sisustame seda oma igapäevase meelepärase tegevuse ja mõnusa uue päeva ootusega.

Aga küllalt sissejuhatusest. Koduperenaine ehk siis mina ise, on jõudnud uue alguseni: Kolm päeva tagasi panin käima oma võililleveini!

Läänemaa suvekodus võilillede pööraselt kaunist ja kurvalt kasutut õitsemist vaadates tuli mulle meelde, kuidas minu isa tegi ammu-ammu võililleveini ja mina pidin korjama talle selleks palju kollaseid tupse. See vein oli kuulus ja külalistele see meeldis. Sealsamas soojuse, päikesevalguse ja silmipimestavat kollaste õite keskel otsustasin ka ise võililleveini tegemist katsetada. Isa tegi koduveini ka marjadest: punasest sõstrast, arooniast ja tikritest. Mustsõstramarjad said moosiks ja õunamahlast meil miskipärast veini ei tehtud. Veiniteo sekka juhtus ka ühekordseid „pilootprojekte“ viinamarjadest, pihlakast ja rabarbrist.

Jälle tuli vahele üks kõrvalepõige, aga tagasi võililleveini juurde! Kahjuks ma praegu veel isa paberitest tema originaalretsepti leidnud ei ole, aga võib-olla olin liiga kärsitu otsija. Isa korraliku kalligraafilise kirjaga märkmikke ja kirjablokke on päris palju ja jätkan läbivaatamist. Seni otsisin veiniretsepte ja -valmistamisviise internetist.

Võimalusi ja variante pakuti mitmeid, kombineerisin isa veiniteos kasutaud ja meeldejäänud komponente (võililleõied, kuum vesi, pärm, sidrunihape), lisasin ka uusi soovitusi (sidrunid, rosinad ja ingver) ning asendasin originaalse presspärmi moodsa veinipärmi vastu.

Esimene vastutusrikas töö oli keldris pikalt seisnud pudeli puhtaks saamine. Kasutasin selleks kuuma vee, sooda ja munakoorte segu. Seguga täidetud pudelit loksutades hõõrdus maha vana veinisade pudeliseintelt. Loputamine oli samuti pikk ja põhjalik töö, kasutasin nii kuuma vett kui vähegi võimalik. Nii veini kääritamistoru kui veinipärmi ostsin Tallinnast Seemi poest aadressiga Kadaka tee 3.

Varteta võililleõied koos roheliste tupplehtedega kallasin keeva veega üle ja jätsin nii ööseks kaane alla seisma.

Suhkrut võtsin 5 kilo, sidrunid koos koortega kaalusid umbes 1,7 kilo, siis veel 2 pakki heledaid rosinaid, paras tükk ingverit ja pool pakki veinipärmi. Kasutasin seda tavalist e. ühekomponendilist veinipärmi, mitte keerulist pärmikompleksi koos selitaja ja muude komponentidega. Keerulise komplekti kasutamisõpetus tundus lugedes liiga keeruline ja oli mõeldud veini käimapanekuks koos purustatud veinimaterjaliga. Isa pani aga võililleveini alati käima kurnatud virdega, ta kurnas võililleõie tõmmis enne pudelissepanekut ära. Tegin siis ise samamoodi, lahustasin kogu suhkrukoguse kuumas vees ja jahutasin selle enne pudelissevalamist umbes 30 kraadini. Veini koguse määrab olemasoleva pudeli maht, silma järgi peaks see olema umbes 20 liitrit. Koorisin ja tükeldasin sidrunid, viilutasin ingveri ja lasin oma kallil mehel rosinad pooleks lõigata – leidsin sellekohase tungiva soovituse internetifoorumist. Abikaasa harjutas kerget vestlust töökaaslastega: „Mida Sa eile ka põnevat tegid?“ „ Ah, niisama, lõikasin rosinaid pooleks!“ Peale kõigi koostisainete pudelissepanekut lisasin kraanivett kuni pudel oli pisut üle kumera osa täidetud. Hoidsin ühe päeva pudelit lahtiselt, pudelisuu oli kaetud kolmekordse apteegisalvrätiga. Vein hakkas hoogsalt käima- rosinad käisid pudeli sees üles ja alla nagu viuhti! Järgmisel päeval panin käärimistoru peale ja praegu mulksub see veinialge päris reipalt. Püüan veini edenemisest kirjutada ja hoian kõvasti pöialt, et minu esimene veinitegu aia taha ei läheks J Kõik kogused on mul umbes, sest ma ei usu, et päris täpne kaalumine/doseerimine üldse võimalik või väga vajalik oleks.Täna näeb võililleveini pudel, mis seisab otsese päiksevalguse eest kaitstud kohas kööginurgas, välja nii nagu sissekande alguses fotol näha on.