Võilillevein või kirvesupp?

Veinivirre on tänaseks nädala jagu pudelis käärinud. Jälgin veini mulksumist ja võimalikke pudeli sisu muutusi hoolikalt - kuni rabarberite valmimiseni on mul veinivalmistamise asjus väga vähe teha. Mingeid silmaga nähtavaid muudatusi pudelis näha ei ole. Käärimine oli nädala algul väga äkiline, nüüd on see mulksumine kuidagi mahedam, aga pidev.

Mõtlesin, et tasuks ka kokku arvutada, millised kulutused minu võililleveiniteoga kaasas käivad.
Korduvkasutatavad vahendid

Käärimisnõu e. suur pudel - olemas
Mulksumistoru – 1,15 €
Sifoontoru-kurnamisvoolik – 4,50 €
Kummikork pudelile – 1,60 €

Ühekordsed kulud loodetavasti 20 liitri veini valmistamiseks:

Võililleõied – 2 tundi korjamist
Suhkur 5 kg – 5*1,18 = 5,90 €
Sidrunhape 2* 1,60 = 3,20 €
Sidrunid 1,7 kg 1,7* 2,23 = 3,79 €
Rosinad 2 pk 2*1,85 = 3,70 €
Veinipärm 1 pk 1,41 €

Kokku: 25,25 €

Minu jaoks on õige kohe kuluks arvestada ka veini valmistamistarvete maksumus. Ma ei tea, kas minu võililleveini tegu jääb ühekordseks projektiks või kasutan neid vahendeid ka järgmistel kordadel koduveini tegemiseks.

Meil Eestis on kombeks, et oma tööd kulude hulka ei arvestata. Muidugi ei taha keegi mulle võilillede korjamise eest raha maksta, seega rahaline vaste sellel korjamise tööl tõesti puudub. Mõned eurosendid peaks muidugi lisama vee ja sooja vee eest, mida kulutasin pudeli pesemiseks päris ohtralt.
Praeguste kulude juures on eeldatava võililleveiniliitri omahind 1,26 €. Palju see just ei ole, aga päris muidu samuti mitte :)
Mulle meenub tõestisündinud lugu vene ajast. Tuttava pere kasvatas tomateid, nii nagu paljud pered sel ajal tegid. Hobiks seda ei kutsutud, harrastuseks ka mitte ja läks palju aastaid, enne kui Kivirähk eestlase potipõllunduse ja koriluse sündroomiga iseloomujoone üle „Eesti matuses“ nalja viskas.
Selle tuttava kasvuhoones oli kaal ja vihik, kuhu iga kasutaja pidi kirja panema konsumeerimiseks nopitud tomatite kaalu. Pereisa oli lihtsalt laia silmaringiga ja hea haridusega mees ning tahtis lõppkokkuvõttes välja arvutada koduste tomatite hinna. Kahjuks ma tulemust ei tea, vaevalt et omakasvatatud tomat poetomatist odavam tuli.
Tänapäeval on turisti omapüütud lõhekilo hind Soome või Norra kalavetel umbes 1000 eurot, kalamees saab koduses supermarketis oma kala 100 korda odavamalt osta. Jah, ma tea, ma tean! Unustamatud elamused ja side loodusega ja sääsed ja omapüütud kala maitse ja nii edasi ja nii edasi. Olen täna lihtsalt natuke viril ja nohune ja mingi sisemine kähisev hääl minu sees targutab, et minu veinitegu võib vabalt ka aia taha minna. Nüüd tuli päike välja ja otsustasin minna oma suurt veinipudelit loksutama - see tungiv soovitus oli samuti ühes veinitegemise õpetuses kirjas.

Võilillevein

Mina isa süles :)

Minu võilillevein

Kutsun ennast tänasest alates uhkelt täiskohaga koduperenaiseks, sest see ma tegelikult terve aasta juba olengi. Teine, levinum võimalus, on kutsuda ennast pensionäriks. Aga see ei meeldi mulle - ja kellele see nii väga meeldikski. Juba sõnas endas on peidus kurvameelsuse alge, et nüüd on minek ainult allamäge ja loojangu või koguni ainult haua poole. Surma ma muuseas pelgan, nii nagu minu arvates iga täiesti tavaline inimene seda teeb. Teekonna kulgemise ehk suuna kohta peaks vist ütlema, et see on juba ammu alanud – oma kolm-nelikümmend aastat tagasi. Aga meie kõigi jaoks vältimatu teekond ei pea olema sugugi ilma valguse, rõõmude ja avastusteta. Parem kui sisustame seda oma igapäevase meelepärase tegevuse ja mõnusa uue päeva ootusega.

Aga küllalt sissejuhatusest. Koduperenaine ehk siis mina ise, on jõudnud uue alguseni: Kolm päeva tagasi panin käima oma võililleveini!

Läänemaa suvekodus võilillede pööraselt kaunist ja kurvalt kasutut õitsemist vaadates tuli mulle meelde, kuidas minu isa tegi ammu-ammu võililleveini ja mina pidin korjama talle selleks palju kollaseid tupse. See vein oli kuulus ja külalistele see meeldis. Sealsamas soojuse, päikesevalguse ja silmipimestavat kollaste õite keskel otsustasin ka ise võililleveini tegemist katsetada. Isa tegi koduveini ka marjadest: punasest sõstrast, arooniast ja tikritest. Mustsõstramarjad said moosiks ja õunamahlast meil miskipärast veini ei tehtud. Veiniteo sekka juhtus ka ühekordseid „pilootprojekte“ viinamarjadest, pihlakast ja rabarbrist.

Jälle tuli vahele üks kõrvalepõige, aga tagasi võililleveini juurde! Kahjuks ma praegu veel isa paberitest tema originaalretsepti leidnud ei ole, aga võib-olla olin liiga kärsitu otsija. Isa korraliku kalligraafilise kirjaga märkmikke ja kirjablokke on päris palju ja jätkan läbivaatamist. Seni otsisin veiniretsepte ja -valmistamisviise internetist.

Võimalusi ja variante pakuti mitmeid, kombineerisin isa veiniteos kasutaud ja meeldejäänud komponente (võililleõied, kuum vesi, pärm, sidrunihape), lisasin ka uusi soovitusi (sidrunid, rosinad ja ingver) ning asendasin originaalse presspärmi moodsa veinipärmi vastu.

Esimene vastutusrikas töö oli keldris pikalt seisnud pudeli puhtaks saamine. Kasutasin selleks kuuma vee, sooda ja munakoorte segu. Seguga täidetud pudelit loksutades hõõrdus maha vana veinisade pudeliseintelt. Loputamine oli samuti pikk ja põhjalik töö, kasutasin nii kuuma vett kui vähegi võimalik. Nii veini kääritamistoru kui veinipärmi ostsin Tallinnast Seemi poest aadressiga Kadaka tee 3.

Varteta võililleõied koos roheliste tupplehtedega kallasin keeva veega üle ja jätsin nii ööseks kaane alla seisma.

Suhkrut võtsin 5 kilo, sidrunid koos koortega kaalusid umbes 1,7 kilo, siis veel 2 pakki heledaid rosinaid, paras tükk ingverit ja pool pakki veinipärmi. Kasutasin seda tavalist e. ühekomponendilist veinipärmi, mitte keerulist pärmikompleksi koos selitaja ja muude komponentidega. Keerulise komplekti kasutamisõpetus tundus lugedes liiga keeruline ja oli mõeldud veini käimapanekuks koos purustatud veinimaterjaliga. Isa pani aga võililleveini alati käima kurnatud virdega, ta kurnas võililleõie tõmmis enne pudelissepanekut ära. Tegin siis ise samamoodi, lahustasin kogu suhkrukoguse kuumas vees ja jahutasin selle enne pudelissevalamist umbes 30 kraadini. Veini koguse määrab olemasoleva pudeli maht, silma järgi peaks see olema umbes 20 liitrit. Koorisin ja tükeldasin sidrunid, viilutasin ingveri ja lasin oma kallil mehel rosinad pooleks lõigata – leidsin sellekohase tungiva soovituse internetifoorumist. Abikaasa harjutas kerget vestlust töökaaslastega: „Mida Sa eile ka põnevat tegid?“ „ Ah, niisama, lõikasin rosinaid pooleks!“ Peale kõigi koostisainete pudelissepanekut lisasin kraanivett kuni pudel oli pisut üle kumera osa täidetud. Hoidsin ühe päeva pudelit lahtiselt, pudelisuu oli kaetud kolmekordse apteegisalvrätiga. Vein hakkas hoogsalt käima- rosinad käisid pudeli sees üles ja alla nagu viuhti! Järgmisel päeval panin käärimistoru peale ja praegu mulksub see veinialge päris reipalt. Püüan veini edenemisest kirjutada ja hoian kõvasti pöialt, et minu esimene veinitegu aia taha ei läheks J Kõik kogused on mul umbes, sest ma ei usu, et päris täpne kaalumine/doseerimine üldse võimalik või väga vajalik oleks.Täna näeb võililleveini pudel, mis seisab otsese päiksevalguse eest kaitstud kohas kööginurgas, välja nii nagu sissekande alguses fotol näha on.